Samojeedi koertest PDF Prindi Saada link

  •  

    Ajalugu
    Samojeedi koera peetakse maailma üheks ürgsemaks koeratõuks. Tõug pärineb Siberi samojeedi (neenetsi) hõimu heledakarvalistest kelgu- ja jahikoertest. Samojeedidele olid nende koerad väga olulised, neist ei loobutud kergesti. Koerad elasid pererahvaga külg-külje kõrval, magasid koos inimestega püstkojas, soojendasid neid talvel ja räägitakse, et imetasid isegi lapsi.
    Samojeedi koerte aretuse alguseks võib lugeda aastat 1889, kui inglise loodusuurija Ernest Kilburn Scott tõi uurimisreisilt Siberist kaasa ühe isase ja ühe emase koera. Kümme aastat hiljem toodi samojeedide juurest Inglismaale veel kaheksa ja 1920ndatel aastatel viis koera. Pärast seda pole samojeedi koerte tõuaretuses siberi koeri enam kasutatud. 
    Praeguseks on enamus samojeedi koertest nende algsel
    kodumaal hävitatud.
    Tõustandard
    Samojeedi koerad kuuluvad FCI tõugude jaotuse järgi 5. rühma 1. alarühma koos alaska malamuutide ja siberi huskydega.
    Samojeedi koerte tõustandard kinnitati Inglismaal 1909. aastal. Selle järgi on samojeedi koertel lubatud üksnes valge värvus, millel võib olla kerge kollakas, nn. keeksivarjund. 
    Samojeedi koeri ilmestab nende naeratus – ülespoole kaardunud mokkadest tulenev naerune ilme. Naeratus koos kontrastsete tumedate silmade, suhteliselt terava koonu ja kikkis kõrvadega annab samojeedile reipa ja heatahtliku ilme. 
    Erinevalt teistest kelgukoertest, nagu alaska malamuudid ja siberi huskyd, on samojeedi koer polaarspits. Spitsilise koheva kasuka ja muidugi valge värvuse tõttu on ta teiste põhjala koeratõugude seas kergesti äratuntav.
    Samojeedi koer on keskmist kasvu. Isased koerad võivad olla 54-60 cmturgakõrgusega, emased 50-56 cm.
    Iseloom
    Kelgukoerana on samojeedi koer harjunud elama suures karjas. Ta on sõbraliku ja enamasti rahuliku iseloomuga. Saab hästi läbi nii inimeste kui teiste koertega, mistõttu sobib ka esimeseks koeraks. 
    Oma sõbraliku ja usaldava iseloomu tõttu ei sobi valvekoeraks ega inimesele, kes soovib ühe-inimese-koera. Võõraste peale haukumist ei maksa temalt oodata.
    Kuigi samojeedi koer oma paksu kasuka tõttu sobib hästi õuekoeraks (paljud kasvatajad ei müügi oma kutsikaid korteris pidamiseks), on ta väga seltskondlik ja tal tuleks lasta piisavalt palju viibida toas koos pererahvaga.
    Koolitamine
    Samojeedi koer ei ole teenistuskoer. Ta ei loe oma peremehe soove silmist, nagu näiteks saksa lambakoer või mõni muu tuntud teenistuskoeratõug. See ei tähenda, et samojeedi koer oleks rumalam kui mõni kiiremini õppust võttev koer. Lihtsalt selle tõu aretamisel pole kuulekus olnud esmatähtis. Samojeedi koera koolitamine peaks toimuma pehmeid meetodeid kasutades ja koostöös koeraga.
    Kui aga esmased käsklused, nagu „Siia!“, „Lama!“ ja „Koht!“ on selged, saab seda leebet ja rahulikku koera kergesti kõikjale koertele lubatud kohtadesse kaasa võtta.
    Karjas elama harjunud koerana võtab samojeedi koer pererahvast kui oma karja ja üritab saavutada seal võimalikult kõrget positsiooni. Koerale tuleb kutsika kojutoomisest alates teha järjekindlalt selgeks tema koht karjas – mis loomulikult on madalaim koht, ka pererahva lastest allpool.
    Tervis
    Sageli arvatakse, et tõukoerad on haigemad, kui krantsid. Tõenäoliselt on selle väärarvamuse põhjuseks lihtsalt see, et tõukoerte omanikud on reeglina teadlikumad koerapidajad, kes hoolivad oma lemmiku tervisest rohkem ja külastavad sagedamini loomaarsti.
    Samojeedi koerad on suhteliselt terve tõug. Veidi rohkem tuleks nende puhul jälgida silmi, kuna mitmetes levinud liinides on esinenud pärilikke silmahaigusi. Nagu kõigi tõugude puhul, tuleb ka samojeedi koertel enne aretuses kasutamist teha düsplaasiauuring.
    Liikumisvajadus
    Samojeedi koer on unikaalne tõug, kelles on ühendatud kaunis välimus jõulisuse ja vastupidavusega. Üht omadust ei saa aga teiseta. Dekoratiivse sohvakaunistuse ihalejad peavad arvestama, et tegemist on töökoeraga, kes aretatud rasket koormat vedades pikki vahemaid läbima. Paarisajameetrisest pissiringist jääb sellele tõule kindlasti väheseks.
    Teiselt poolt peavad endale metsaretkede ja suusamatkade kaaslast soovijad arvestama, et pärast rabas sumpamist tuleb neljajalgse matkaselli kasukas oksaraagudest ja mudast puhtaks teha ja läbi kammida.
    Samojeedi koer Eesti kliimas
    Kõigile, kes suvel samojeedi koera omanikule etteheitvalt-haletsevalt ütlevad „küll tal vaesekesel on praegu raske selle kasukaga“ võib soovitada internetist järele vaadata, kui palju samojeedi koeri kasvatavaid kenneleid asub meist palju soojema kliimaga aladel. Võrreldes Itaalia või Kaliforniaga on Eesti samojeedide algupärasele kodupaigale Siberis siiski palju lähemal. Vähemalt ei tõmba samojeedi koer tänu oma valgele kasukale niimoodi päikest ligi, nagu näiteks mõned tumedakarvalised tõud.
    Rohkem kui kuuma või külma, tuleks samojeedi koera puhul karta märjakssaamist. Vihmaste ilmadega tuleks koerale võimaldada varju alla pääsemine. Kui koer on siiski märjaks saanud, tuleks ta ööseks võtta tuppa kuivama. Kui kasukas jääb pikaks ajaks niiskeks, võib koer jääda haigeks või saada nahapõletiku nn. hot-spot´i.
    Samojeedid Eestis
    Esimene pesakond väikseid valgeid karvapalle sündis Pärnus 2003. aasta novembris kennelis Pilgrimage. Pärast seda on samojeedide hulk Eestis kiiresti kasvanud. Sündinud on paarkümmend pesakonda, palju kutsikaid on sisse toodud ka teistest riikidest. 2007. aasta lõpu seisuga oli Eesti Kennelliidus arvel sadakond samojeedi koera.
    Karvahooldus
    Samojeedi koera karvahooldus pole nii raske, kui võiks arvata. Tänaval juhuslikult vastutulijate tavaline küsimus samojeediomanikule on „Kas te pesete teda iga päev?“ Vastus on õnneks eitav. 
    Samojeedi koertel, nagu veel paljudel teistel tõugudel, on isepuhastuv karv. Mis tähendab lihtsalt seda, et kui koer on saanud poriseks, siis kuivades kukub pori maha ja karv on (peaaegu) sama puhas kui enne. Kuivanud kasuka kergest läbiharjamisest on puhastumisprotsessis suur abi.
    Koera pesemissagedus on paljuski pererahva maitse küsimus. Mõnede arvates ei ole soovitatav koera pesta sagedamini, kui korra kuus. Kuival ajal, suvel ja talvel, ei pese mõned samojeediomanikud oma koeri 2-3 kuud. Teised pesevad oma koeri iga paari nädala tagant.
    Ka kammimise osas peaks iga omanik ise selgusele jõudma, kui sageli peab koera kammima, et karv pusasse ei läheks. Koerte karva tihedus, pikkus ja struktuur on erinevad, mõni karvatüüp kannatab kauem kammimata olla. Et mingit keskmist välja tuua, siis karvavahetuse vahelisel ajal peaks piisama kolmest kammimiskorrast kuus (korra iga 10 päeva tagant). Siis kulub koera korralikuks läbikammimiseks veidi üle poole tunni. Karvaajamise perioodil kaks korda aastas tuleks kammida tihedamini. 
    Eriti ohtlik on esimese karvavahetuse aeg, kui kutsikakarv vahetub päriskarva vastu. Silma tasub peal hoida kõrvatagustel pehmematel karvadel – need kipuvad rohkem pusasse minema, kui muud karvad.
    Kammimiseks on vaja: pehmete piidega harja, pikkade kõredate piidega kammi ja tihedamate piidega kammi karvaajamise ajaks. Kõigepealt harjatakse järskude randmeliigutustega vastukarva, kiht kihi haaval, seejärel hõredapiilise kammiga pärikarva.

     


  • Autor: Elo Odres
    Eesti Samojeedide Tõuühing
    www.samojeed.ee